Kas kuulata ja aru saada on lihtsam, kui rääkida?
Miks me ei taha kuulata lõpuni, enne kui tulistame(sõnadega)?
Miks me ei taha anda võimalust rääkijale?
Miks, miks ja miks?
Kõik need ja ka paljud teised küsimused tekkisid minus meie viimases loengus. Miks on nii, et me arvame teadvat juba kõike enne, kui me oleme rääkijal lasknud lõpuni rääkida? Ja kindlasti, peab olema esineja ka ette valmistanud ennast selleks, et olla üle auditooriumist, seda aga mitte üleolevalt, vaid austust üles näidates, auditooriumi suhtes. Tean, seda ei ole kerge saavutada - olenemata sellest, kummal pool rindejoont oled! Olen olnud nii ühel, kui ka teisel pool ja pidanud palju vastutama selle eest, et sõnum saajatele kohale jõuaks. Pean tunnistama, et on olnud sellised hetki, kus sõnum pole saajateni jõudnud, nii nagu peaks ja palju selliseid kordi kus, adressaat on sõnumi vastu võtnud, nii nagu saatja seda soovinud on. Pean tõdema, et palju suuremat rahulolu pakub viimane variant. See tekitab ühtsust ja omaniku tunnet, nii sõnumi saajate kui ka edastaja vahel. Tekitab palju positiivset, mis viib sinna, kuhu meil eesmärk jõuda!
Kuulame, mõtleme mis meile taheti öelda, küsime targalt ja anname rääkijale võimaluse, oma sõnumi edastamiseks!!
